Koerte koolitamine on minevikus olnud paljuski mõjutatud sellest, kuidas kunagi hunte ja nende käitumist tõlgendati. Õnneks on viimase 20 aasta jooksul selles osas hüppeline areng paremuse poole olnud, kuna täna teame rohkem huntide kohta ning koerte kohta, kuid vananenud teadmised ja selle mõju on tänaseni tunda.
On oluline meeles pidada, et koerad ja hundid on erinevad liigid, olgugi, et neil on ühine eelkäija. Kui varasemalt jälgiti huntide käitumist ja tehti selle põhjal järeldusi, et kuidas peaksime käituma koertega, siis tänapäeval saame huntide jälgimise asemel jälgida hoopiski vabalt elavate koerte elustiili ning käitumist. Nii saame koerte kohta palju rohkem õppida ja näha, kuidas nad käituvad ja elavad siis, kui nad inimesest peaaegu, et ei sõltugi.
Olgugi, et Eestis me liialt palju vabalt ringi rändavaid koeri ei näe, siis paljudes riikides Euroopas ja Aasias on selline vaatepilt väga tavaline. Selliste koerte jälgimine on meil aidanud koerte mõistmises väga palju edasi liikuda. Oleme saanud õppida väga palju selle kohta, kuidas koerad ise oma aega veedavad, mida nad söövad ja kuidas nad kutsikaid kasvatavad. See info on meile väga oluline, sest nii saame oma koertele võimalikult loomuomase keskkonna luua, mis toetab neid ja laseb koeral olla koer.
Vabalt elavate koerte teema on mulle juba väga pikalt palju põnevust pakkunud. Hiljuti sattusin rääkima ka oma töökaaslasega, kes elab Indias. Tema jaoks oli väga naljakas kuulata, kuidas me ühe teise töökaaslasega arutasime koertega jalutamist ja erinevate riikide koerapidamiskultuuri. Indiast pärit töökaaslane nimelt ütles, et tema jaoks on koeraga jalutamine üks väga imelik tegevus. Koer ju jalutab ise! Lisaks ei ole tema jaoks sellist kontseptsiooni nagu "minu koer". On koer, kelle eest hoolitsetakse, samas aga võib ta täiesti vabalt suure osa oma ajast kellegi teise juures veeta või hoopiski tänaval chillida. Ta elab lihtsalt inimestega samas külas, aga keegi ei ütle talle, kus ta magab, millal ta õue saab, mida ta sööb ja millal ta istuma või lamama peab. Koeri on külas palju, kõik käivad ja asjatavad ringi nii nagu paremaks peavad ja saavad oma eluga üsna hästi hakkama. Inimesed varustavad neid ikkagi aeg-ajalt toiduga, lisaks tagavad selle, et tervis oleks korras. Kõik muu on aga koertel ise sätitud.
Temaga vestluse käigus arutasime ka vabalt elavate kutsikate elu. Mõned aastad tagasi olid ka nemad sugulaste käest endale kutsika saanud ja koju toonud. Nende koertesse suhtumine on üsna paljuski erinev meie omast. Nad tunnevad palju vähem muret selle üle, mida koerad teevad ja kuidas nad õpivad ja lasevad koeral ise maailma avastada ja teistelt koertelt õppida. Nende ühiskonnas lihtsalt on see lihtsalt nii tavaline, meie jaoks aga võõras ja olgem ausad, siinses keskkonnas ilmselt ka väga keeruline ning ohtlik.
Hiljuti lugesin ka Turid Rugaase ning Stephanie Rousseau uut raamatut kutsikatest: "How To Raise A Puppy: A Dog-centric Approach". Teen siin kokkuvõtte ühest peatükist:
Milline näeb välja kutsikaiga vabalt elavate koerte puhul?
- uuringud on näidanud, et 2/3 kutsikatest jäävad elama oma emaga ja need, kes lahkuvad ema juurest, teevad seda umbes 9 kuu vanuselt
- rinnapiimast võõrutamine toimub umbes 7-13 nädala vanuselt
- mõnel juhul jääb ka kutsikate isa kutsikate juurde ja aitab neid üles kasvatada
- levinud on ka ühisvanemlus (ingl. k alloparenting), mis tähendab, et teised koerad aitavad kutsikate kasvatamisega (nt nende kutsikate tädi, vanaema jne)
- kutsikate eest hoolitsetakse kogu aeg ning neid ei jäeta pikaks ajaks üksi
- kutsikaid ei jäeta üldiselt üksinda nutma. Kui kutsikas nutab, siis ema läheb appi ja annab endast parima, et kutsika mure laheneks. Nuttev kutsikas meelitab ligi kiskjaid ja seda ei taha ükski ema
- kutsikad magavad oma õdede-vendade ning ema juures
Kui mõelda, milline näeb välja kutsikate elu meie koerapidamiskultuuris, siis see erineb päris palju... Mõtlemisainet jagub, eks?
Kas ma arvan, et nii peakski olema ja peaksime nüüd kõik oma kodukoerad uksest välja laskma ja ütlema, et saage nüüd ise hakkama oma eluga? Ilmselt mitte. Küll aga leian, et meil on veel väga palju vaja areneda selles osas, mis puudutab koerale loomuomase keskkonna loomist ja vajaduste täitmist. Jätkan huviga vabalt elavate koerte kohta uurimist, sest usun, et neilt on tohutult palju õppida.